Anafülaksia on ägedate süsteemsete allergiliste reaktsioonide kõige tõsisem kliiniline ilming.¹

Anafülaksia esinemissagedus on viimastel aastatel sagenenud ja järjepidevalt on vaja jätkata teadmistejagamist diagnoosimise ja ravi kohta, nii et iga tervishoiutöötaja on valmis selliste hädaolukordadega toime tulema.¹

Maailma Allergiaorganisatsiooni (ingl. World Allergy Organisation = WAO) anafülaksia juhised avaldati 2011. aastal ja äsja ajakohastatud juhised hoiavad fookuses peamisi näidustusi, täiendades neid uue teabega.¹

Intramuskulaarne epinefriin (adrenaliin) on jätkuvalt anafülaksia esmavaliku ravim. Pärast anafülaksia esinemist tuleb patsiendid suunata spetsialisti juurde, et hinnata võimalikku põhjust ja saada informatsiooni retsidiivide ennetamiseks ja enesejuhtimiseks.¹

Hiljutised publikatsioonid näitavad anafülaksia ülemaailmset esinemissagedust vahemikus 50 kuni 112 episoodi 100 000 inimese kohta aastas, samas kui hinnanguline eluaegne levimus on 0,3–5,1%, varieerudes sõltuvalt kasutatud definitsioonidest, uuringu metoodikast ja geograafilistest piirkondadest. Hoolimata anafülaksia tõttu hospitaliseerimiste ajalisest kasvust, on suremus endiselt madal, ravimitest põhjustatud juhtudel on see hinnanguliselt 0,05–0,51 surmajuhtu miljoni inimese kohta aastas, toiduainete puhul 0,03–0,32 ja putukamürgist põhjustatud anafülaksia korral 0,09–0,13, kusjuures enamikus piirkondades puuduvad tõendid fataalse lõppega anafülaksia esinemissageduse muutumise kohta.¹

• Allergiline riniit on põhjustatud IgE-vahendatud nina limaskesta põletikust.
• Käesoleval ajal esineb haigus 10–30% elanikkonnast.
• Uuringud näitavad, et levimuse määr kasvab kogu maailmas.
• Allergiline riniit on astma riskitegur.
• Teised allergiline riniidiga kaasnevad haigused on: sinusiit, ninapolüpoos, konjunktiviit, efusiooniga keskkõrvapõletik, ülemiste hingamisteede infektsioonid, suu kaudu hingamine ja unehäired.
• Allergiline riniit avaldab patsientidele olulist mõju sõltuvalt sümptomite raskusastmest. Haigusel on psühholoogiline mõju, see segab sotsiaalset suhtlemist ja toob kaasa majandusliku koormuse mitte ainult allergilisele inimesele endale, vaid ka perekonnale ja ühiskonnale laiemalt.
• Haigusega hakkama saamine põhineb patsiendi õpetamisel, keskkonna kontrolli meetmetel, farmakoteraapial ja spetsiifilisel immunoteraapial.¹

Allergia on väga levinud haigus, mis mõjutab enam kui 20% elanikkonnast enamikes arenenud riikides.¹

Allergiliste haiguste levimus kogu maailmas kasvab dramaatiliselt nii arenenud kui ka arengumaades. Nende haiguste hulka kuulub astma; nohu; anafülaksia; allergia ravimitele, toidule ja putukatele; ekseem; urtikaaria (nõgestõbi) ja angioödeem. Kasv on eriti problemaatiline laste hulgas, sest nende kanda on suurim kasvutrend viimaste aastakümnete jooksul. Vaatamata sellele kasvule on isegi arenenud maades allergiliste haigustega patsientide hooldus killustatud ja omab veel arenemisruumi.¹

Teine oluline aspekt, mida esile tuua, on vajadus raviskeemi paremini järgida. Silmas tuleb pidada, et krooniliste haiguste ravijärgimus on alla 50% ja raviskeemi mittejärgimine mõjutab suuresti krooniliste haiguste koormust kogu maailmas. Raviskeemi järgimine peab olema patsiendiga seotud prioriteetne eesmärk ja see on oluline samm patsiendi õpetamisel.¹

AD tekib esimesena, sellele järgnevad immunoglobuliin E (IgE) vahendatud toiduallergia, allergiline astma ja allergiline riniit. AD loetakse atoopilise marsi alguspunktiks ja haiguse raskusastme kasvades suureneb risk haigestuda toiduallergiasse, allergilisse astmasse ja riniiti.¹

Joonisel on atoopilise marsi mudel, kus on näha AD levimuse haripunkt imikueas, mis suurendab riski atoopilise marsi tekkeks.²